Ei ole ju väga imelik, et riigis, kust tuleb aastast aastasse äärmiselt häid ansambleid, soovivad viibida ka paljud välismaised muusikud. Ning mitte ainult muusikud, vaid ka teiste elualade esindajad on sageli sinna sattunud inspiratsiooni koguma. Ja seda ka mitte ainult teistest Skandinaavia riikidest (nt Taani ja Fääri saared on ju kõige loogilisemad variandid), vaid igalt poolt üle maailma. Kohe meenub suure staari näitena ansambli Blur eestvedaja ja viimasel ajal soolokarjääri tegev Damon Albarn, kes andis aastal 2001 koos Einar Örn Benediktsson välja filmile “101 Reykjavík” kirjutatud muusikaga albumi. Selliseid näiteid on veel.
Ent nüüd tahaks pöörata pilgud ühe sellise artisti poole, kes on just viimasel ajal sealmail tegusid tegemas – nimelt Ameerikast pärit John Grant, kes on oma intervjuudes Islandit suisa oma elu päästjaks nimetanud. Olgu sellega, kuidas on, kuid Islandisse kolimine tuli tema karjäärile kindlasti kasuks ning tema viimased albumid on olnud täiesti kindlalt ühed meistriteosed. Lisan siia ka ühe video; nimelt siis tema viimasele singlile “Disappointing” (koos Tracey Thorn’iga):
Kui see pole näide väga heast muusikast, siis mis veel on 🙂 Võib ju nii küsida. Kindlasti soovin, et te ei piirduks ainult selle logoa ja valiksite midagi kuulamiseks ka nt tema albumilt “Pale Green Ghosts” (2013). Nt koos Sinéad O’Connoriga lauldud “Glacier”. Või siis ükskõik, milline lugu sellelt albumilt.
Sel korral on jälle kahe postituse vaheline vahe päris suureks kärisenud, kuid ega siis midagi – võtan asja käsile ja tutvustan mõnda uuemat teemat. Nagu pealkirjast ka näha, siis kokku kolme.
Alustame tagant poolt ette poole liikumist ja võtame esimesena käsile Sóley, kellelt on taas (üpris kohe peale viimast reliisi) ilmumas uut kraami. Nimelt annab ta 30. oktoobril Saksamaa plaadifirma Morr Music kaudu välja oma uue EP “Don’t Ever Listen”. Lauljatar on juba päris pikalt heas vormis ja loodetavasti ei ole ka see album teistest grammigi halvem 🙂
Teiseks siis üks minu suuremaid lemmikuid ehk Mr Silla. Tegemist on projektiga, mis mitme aasta pikkusest tegutsemisest hoolimata ei ole veel suutnud oma debüütalbumit välja anda 🙂 Kuigi tegelikult olen kuulnud, et see viga parandatakse ja peagi on midagi oodata. Seniks aga nautige siit bändi uut videot loole “Breathe”.
Kolmandaks võtaks sõna uue ja väga värske projekti teemal: Iceland Whatever. Kui ma kõigest õigesti aru olen saanud, siis on tegemist ühe mehe ettevõtmisega, mille eesmärgiks on populariseerida sealset vähem tuntud muusikat. Artistide nimekiri, kes nende esimesel vol. 1 reliisil on, ei ole väga tuntud, kuid kvaliteedi osas ei pea küll kahtlema. Selle CD ostmine on praegu vaid USAs võimalik, kuid kes tahab, saab ka mp3e kujul osta ja hind on vaid 5 dollarit!
Júníus Meyvanti näol on tegemist vähemalt minu jaoks ühe viimase aja parima leiuga Islandi “skeenelt”. Kõige põnevam on asja juures see, et artist tuli kõigi ette ligikaudu aasta tagasi singliga “Color Decay”, millest sai kohe absoluutne hitt. Kes seda pole veel kuulanud, siis soovitan seda kindlasti teha ning selleks on kõige parem kasutada artisti plaadifirma Record Records Soundcloudi lehekülge (otselink loole siin). Nagu ise kuulates veenduda võite, on tegemist ju hitimaterjaliga küll ning pole ime, et see laul artistile suure tähelepanu tõi.
Aga ega Meyvant siis kohe loorberitele puhkama ei jäänud. Absoluutselt mitte. Edasise töö tulemusena tuli selle aasta kevadel välja järjekordne singel “Hailslide”, mille edu on samuti olnud päris suur.
Kuna automaatselt hakati ka mehelt albumit ootama, siis ehk selle kohustuse tõttu andis ta kõigepealt välja nüüd juuli keskel oma esimese EP, mis saigi nimeks “EP”. Lisaks kahele mainitud singlile on seal veel kaks lugu – “Gold Laces” ja “Signals”. Nii palju kui mina tean, seda siinkandis füüsilisel kujul müügile tulemas ei ole ning kõigil soovijatel tuleb kas Spotify avada või siis iTunesi poest need neli lugu osta. Kindlasti saab seda ka muudest digitaalse muusikaga tegelevatest allikatest.
Nüüd siis jääb oodata, mida aasta teine pool pakub ja kas ehk tuleb veel mõni uus ja nii hea artist päevavalgele.
Alustan nüüd oma blogis uue rubriigiga, mis sai nimeks “Vana kuld”. Püüan sellistes postitused veidi pikemalt keskenduda ühele bändile või artistile ning otsustasin alustada sellise “grupeeringuga”, kes minu jaoks kõige rohkem Islandi muusikat sümboliseerib (kuigi mis vana see kuld tegelikult on, ei olnud ju liiga ammu kui neil ilmus album “Kveikur”).
Aga siiski on tegemist väga teeneka ansambliga, mille tegevus sai alguse 1994. aastal Islandi pealinnas Reykjavikis. Kui võrrelda nende tollast saundi viimase aja omaga, siis on vahe märgatav. Kuigi tegutsemist alustati juba 1994, ilmus esimene album “Von” alles 1997. aastal ning kohe peale seda järgnes töötlustest koosnev plaat “Von brigði” (1998). Ansambli tollane muusika koosneb peamiselt justkui helimaastikest ning selle albumi müügiedu on ilmselt suuresti tänu võlgu nende hilisematele albumitele.
Peale remix-albumit ilmus 1999. aastal “Ágætis byrjun”, millele alguses ei osatud edu oodata. Edu ei olnud ka kiire tulema, kuid see hakkas vaikselt levima ning sai peagi üheks oma aja kõige olulisemaks albumiks. Kriitikud on albumit väga kõrgelt hinnanud ning seejärel oli vaid ajaküsimus, mil nad maailmakuulsaks saavad. Sealt valisin siia esimeseks videoks pala “Svefn-g-englar”:
Peale mõningaid väiksemaid projekte ja üllitisi saabus 2002. aastal huvitava nimega plaat “( )”, mille lugudel algselt pealkirju ei olnudki. Tänaseks on aga neist kõigi kohta (fännide poolt) nimi olemas. Album ise aga koosnes peamiselt seni avaldamata materjalist, mida oli juba aastaid esinemistel mängitud.
2005. aasta lõpus järgnes uus pauk – album “Takk …”, mis ületas vähemalt edu mõttes seni tehtu. Sealsed veidi rokilikumad laulud on valitud paljude filmide albumitele ning see tõi bändile ka absoluutse kuulsuse. Ei ole vist mõtet sealt mõnda üksikut lugu välja validagi, sest nagu nende albumitega ikka, peaks kuulama kogu plaati tervikuna. Siinkohal ikkagi video loole “Hoppipolla”:
Seejärel aga järgnesid bändil sellised eksperimenteerimise aastad. Suhteliselt edukaks osutus ka 2008. aasta plaat “Með suð í eyrum við spilum endalaust”, mis oli oma helikeelelt tavapärasest rõõmsam ja elavam. Enne ja peale seda plaati ilmus ka kogumikke ning peale “Með suð …” ilmumist tegi bänd ka väikese pausi. Albumit lugu “Gobbledigook”, esitatuna kontserdil ja koos Björkiga:
Pausilt naastes anti 2012. aastal välja plaat “Valtari”, mis justkui on väike tagasiminek algusaastate juurde, sest koosnes ambient-muusikast ja taaskord sellistest helimaastikest.
Siis aga ei pidanud enam kaua ootama, et tuleks järjekordne stiilimuudatus. Bändist lahkus Kjartan Sveinsson, kes oli olnud selleks ajaks bändis üle 15 aasta ning oli ilmselt suures osas vastutav kõigi orkestreeringute eest (ta oli ka ainus muusikaharidusega liige). Aga uus 2013. aastal ilmunud album “Kveikur” võttis sellest kaotusest parimat ning oli vägagi jõuline, “raske” ning äärmiselt huvitav teos. Juba selle esimene singel “Brennisteinn” jättis kõigil suu lahti:
Hiljem pole bänd uut muusikat eriti välja lasknud, kuid näiteks on nad osalenud sellistes sarjades nagu “Simpsonid” ja “Troonide mäng”. Seda aga mitte vaid näitlejatena – esitati neist esimese algusmuusika ja teises tehti ühest palast cover.
Kuigi see tundub nagu oleks see alles eile olnud, ilmus ansambli Agent Fresco esimene (ja ka seni viimane) kauamängiv tõesti juba viis aastat tagasi aastal 2010! Ning eetriaega ei saanud see album erinevates kanalites mitte just vähe (seda nii kodumaal kui ka erinevates riikides üle maailma) ja bänd sai päris kiiresti tuntuks. Muuseas ilmus enne seda albumit 2008. aastal neilt ka EP “Lightbulb Universe”. Aga siis nüüd asja juurde – juba 7. augustil plaanib bänd välja anda oma uue, järjekorras teise albumi “Destrier” ja sellelt on juba välja antud ka esimene singel “See Hell”, mille videot on võimalik näha siit:
Lähtudes sellest laulust on taaskord põhjust seda oodata ja miks mitte külastada bändi kontserte kui satute sel ajal olema välismaal. Lisaks peab ära mainima, et albumi idee tuli sellest kui albumi vokalist puutus kokku teda häirinud vägivallaga ja kogu lindistamisprotsessi jooksul üritas ta seda tunnet alles hoida ning seda uude materjali edasi kanda.
Väikese loetelu tulevatest laividest leiate siit (riikidest on ära toodud kontserdid Islandil, Saksamaal ja Suurbritannias). Nii palju kui mina tean, ei ole nad veel Eesti sattunud ning miks mitte kontsertide korraldajatel see plaani võtta? Ikkagi juba vanad ja tuntud tegijad ja oleks värskendav elamus kindlasti.
Seniks aga ootame bändilt uusi uudiseid ja uut muusikat ning loodetavasti saab ka CD peagi siinmail kättesaadavaks.
Tere jälle head sõbrad ja Islandi muusika huvilised! Taaskord on möödunud päris kaua eelmisest postitusest ja on paras aeg viga parandada. Ja mis oleks selleks veel parem kui teade selle kohta, et viimase ajaks kuumimaid ja popimaid Islandi bände “Of Monsters and Men” on lõpetamas oma teise albumi lindistamist. Album on olnud töös juba kaks aastat ja ime, et bänd selle suure tuuritamise kõrvalt selleks aega on leidnud.
Kui nende esimene album “My Head is an Animal” oli äärmiselt populaarne ja sealt pärit laule leierdati üpris palju ka meie raadiotes, siis nüüd on kõigil võimalik hinnata seda, kas ka järgmine album paistab sama hea tulevat. Nimelt saab siit nüüd vaadata albumi esimese singli “Crystals” esialgset videot:
Minule see igatahes meeldib ja jään kindlasti ootama 8. juunil ilmuvat albumit. Ja ehk satuvad nad peagi ka siia kanti esinema. Kes soovib, saab albumit juba iTunesist ja bändi kodulehelt ette ka tellida.
Niiet kui selle aasta suurimaid värskeid Islandi albumeid ehk Björk’i “Vulnicura” on juba väljas, siis paari kuu pärast on uut head muusikat veel tulemas. Kui nüüd oma isiklikest eelistustest rääkida, siis oleks suisa ideaalne kui ka Sigur Rós või nende ninamees Jónsi midagi välja annaks. Järg Jónsi debüütalbumile oleks ilmselt päris kena meistriteos!
Võttis aega vaid loetud kuud ning taas on see ajaveeb sunnitud naasma alguse juurde – ja tegelikult ei olegi väga paradoksaalne, et ka tänapäevase Islandi muusika kontekstis võib alguseks pidada just Björki ja tema loomingut. Ja eks oli just tema ka see, keda käsitles minu blogi üldse kõige esimene postitus eelmise aasta oktoobris …
Aga sel korral on postituse tegemiseks ka väga oluline põhjus ja kohe jaanuaris ilmus käesoleva aasta üks olulisemaid Islandi muusika albumeid (kui mitte see kõige-kõige). Olles postitanud oma Facebooki lehele jaanuaris postituse seoses peagi ilmuva albumiga, ei teadnud ilmselt ka Björk ise, et mis peagi juhtuma hakkab. Nimelt lekkis vaid loetud aeg peale seda Internetti tema tuliuus album “Vulnicura”, mis pidi ilmuma alles märtsis.
Ja seetõttu andiski artist oma albumi digitaalselt iTunesi keskkonnas välja juba paar kuud enne plaanitud tähtaega. Füüsilisel kujul ilmub album aga ikkagi varem lubatud tähtajal ehk 9. märtsil (seda nii tavalise CD, erikujundusega CD ja vinüüli kujul).
Kes on agar iTunesi kasutaja, siis see võib albumi juba mugavalt alla laadida, kuid mina olen seni pinget üleval hoidnud ja vältinud selle digitaalsel kujul ostmist või alla laadimist. Tellin peagi selle Björki kodulehelt ära ja jään pakikese postkasti potsatamist ootama! Olles lugenud selle taustast, siis võib kindlalt öelda, et tegemist saab olema väga südamliku ja siira albumiga ning ka muusikalise külje poolt huvitava teosega.
Ólafur Arnalds on vahest üks noorema põlvkonna tuntumaid Islandi muusikuid. Vähemalt üks tuntumatest sealsetest heliloojatest kindlasti. Lisaks hinnatud muusikale on ta olnud väga töökas ning lisaks väga sagedasele tuuritamisele (kas üksinda või siis nt projektiga Kiasmos) töötab ta väga palju ka erinevate filmide/seriaalide helindamisega. Seda kõike loomulikult lisaks tavapärasele loomingulisele tegevusele ja albumite/singlite välja andmisele.
Üks värskemaid osasid tema loomingust on juba ka ETV ekraanil jooksnud Inglise suurepärase telesarja “Broadchurch” teise hooaja helindamine. Meie peame seda hooaega veel tükk aega ootama oma ekraanidele (kui me just ei vaata seda ära Interneti vahendusel), sest kui mu mälu mind ei peta, tuli selle teise hooaja esimene osa Inglismaal ekraanidele alles üleeile.
Igatahes on seriaali mõlema hooaja muusika eest vastutav just Ólafur Arnalds, kes sai vahetult enne sarja esimese osa eetrisse minekut valmis ka kogu 2. hooaja helitausta. Nüüdseks on võimalik selle muusikaga (nii 1. kui 2. hooaja omaga) helikandjat juba ka ette tellida – CD näol saab seda teha siit Amazonist ja digitaalselt iTunesi keskkonnas siin. Kel vähegi huvi selle mehe loomingu või mainitud sarja vastu, siis soovitan seda kindlasti osta – sobis see ju sarja nii hästi. Nagu õigele filmimuusikale omane, ei tunginud see üldse esile, kuid samas andis väga hästi edasi erinevaid seiku.
Palju edu talle ning loodetavasti väisab ta peagi taas Eestimaad.
Tere kallid lugejad! Ongi paras aeg kirjutada järgmine postitus, sest juba vähem kui nädala aja pärast esineb Eesti neljas kohas saareriigi trubaduur Myrra Rós.
Myrra Rós on laulukirjutaja/laulja, kelle loomingust võib leida Reykjaviki kohvikukultuuri õdusust, põhjamaade folki ja kõike seda head, mida üldiselt Islandi muusikaga seostatakse. Tema debüütalbum “Kveldúlfur” (ehk maakeeli Ööhunt) ilmus 2012. aasta alguses.
Kokku annab ta kontserte siis neljas kohas üle Eesti – Viljandis, Tartus, Tallinnas ja Paides. Need, kes elavad mujal Eestis peavad siis sinna kohale sõitma, kuid õnneks on valik suhteliselt suur. Nüüd igast kontserdist eraldi ka (väiksemates kohtades ei kanna üritus nii suurt nime vaid nime “Islandi õhtu”):
10. detsembril kell 20 esineb Myrra Viljandis, andes kohvikukontserdi kohvikus Fellin (Kauba 11/Tasuja plats 1). Seal esineb siis vaid tema üksi.
11. detsembril kell 19 toimub Tartus Islandi öö, kus esinevad lisaks Myrrale ka klassikalise muusika suunda esindavad noorema põlvkonna heliloojad Örnorfulr Eldon ja Þorkell Nordal. Lisaks esitab oma tantsumuusikat elektroonilise muusika valdkonnas tuntud tegija Ruxpin. Kõige lõpuks mängib sealset muusikat ka DJ Kaido Kirikmäe.
12. detsembril kell 20 esineb ta Paides, sealses Wabalinna majas (Tallinna tn 11). Ka seal on kavas vaid tema soolokontsert.
13. detsembril kell 21 esineb kogu suurem kamp Tallinnas, andes kontserdi klubis Sinilind (Müürivahe 50).
Valige sobivaim koht välja ning minge kuulama! Kui aga soovite reisida Islandile, kuid selleks raha napib, soovitan kontrollida ühte kodulehte (vt osa laenutooted).
Tere taas! Vahepeal on ka meie vaatlusaluse saareriigi muusikas veidi uut toimunud ning toon siinkohal sellest olulisema jällegi ära. Varsti on kindlasti siia lisada palju häid esinemisi – nimelt on just lõppenud festivali Iceland Airwaves järjekordne aastakäik.
Aga esimesena sooviksin tutvustada ansambli Rökkurró uut suurepärast täispikka albumit “Innra”. Seda 11 looga meistriteost tuli oodata ikka päris pikalt, sest nende eelmine album “Í Annan Heim”, mis osutus üle maailma väga menukaks, ilmus juba neli aastat tagasi. Vahepeal oli mul kahtlusi, et kas ansambel üldse suudab end kokku võtta ja midagi uut üllitada – oli ju laulja mõnda aega ära Tokyos ja ka teised bändiliikmed liikusid mööda maailma ringi. Aga õnneks nii ei läinud ja uus, sedakorda inglise keeles, album on väga hea ning ilmselt segab endas kokku kõik head mujalt saadud mõjutused. Aga põhimõtteliselt on varasemast veidi rütmikama helikeelega albumil säilinud kõik bändi varasemad head küljed – õhulisus, meloodilisus.
Nüüd veidi ka ühest lühemast heliteosest. Nimelt andis post-rock ansambel For a Minor Reflection välja väga mõnus singli “Stef”. Lähtuvalt bändi muusikalisest valikust ja stiilist on tegemist sellise hästi kulgeva pea 10 minuti pikkuse kahe looga heliteosega, mis loodetavasti tähendab, et ka neil on ilmumas täispikk plaat!
Island ja muusika 